22 juuni - IV päev
Täna pidi tulema suht rahulik päev, kuid tegelikult tormasime ühest kohast teise. Hommikul kell 9 olime leppinud kokku, et meile tuuakse rendiauto. Natuke peale 9 auto tuli, T läks asju ajama ja meie panime ennast kokku. Autoks on meil nunnu 7-kohaline Mazda, mis oli hea valik T poolt, sest kolmekesi tagaistmel istuda on ikka veits kitsas. Saab inimesi ühesõnaga hajutada… mis populaarseks on saanud. Linnas sõites hoidsime hinge kinni, kuna mitte keegi meist ei ole vasakpoolses liikluses sõitnud autoga. Aga no T on nii pro, et tal oli easy-breezy.
Enne esimest suuremat peatust käisime Makronissos arheoloogilises paigas. Kui randa tahate minna, siis tasub sinna minna. Niisama eraldi pole väga mõtet, sest seal on lihtsalt maa alla kaevatud hauakambrid. Midagi sarnast nagu Egiptuse hauakambrid. Tehniliselt oli aed kinni, aga kuna värava kõrval oli aed maha tallatud, siis läksime ikkagi sisse. Paar pilti teile ka sellest närvikõditavast arheoloogilisest avastusest siin.
Esimene suurem peatus oli Ayia/Agia Napa linn ja seal olevad vaatamisväärtused - klooster, kirik Panagia, Agia Napa silt. Parkisime oma auto ära ja läksime esimese asjana seda silti otsima - mida ei olnud, oli silt. Käisime isegi mingi maja siseõues, aga no ei olnud. Andsime alla ja läksime kloostri juurde. Kuna me parkisime kloostrist veidi eemale sinna meie nähtamatu sildi juurde, siis pidime paarsada meetrit niisama mööda tänavaid kõndima. Ja jumal tänatud, et me pidime, sest me leidsime mingi laheda ööelu tänava, kus olid klubid-pubid ja mänguautomaadid. Visuaalselt oli mega äge koht. Kuna eelmine päev oli suur riigipüha olnud, siis maas oli glitterit, pudeleid jms peomeeleolu tõstvaid esemeid. Kloostri ümbrus oli täiega ilus - puud, põõsad, lilled, skulptuurid, purkskkaev jne. Aga kahjuks klooster ise on suletud, kuna ehitus-, renoveerimistööd käivad. See-eest sai kirikusse minna, kuhu ma ei läinud, sest mul oli enda arvates liiga lühike ja avara dekolteega kleit. Aga nagu paps ütles: “see on kuurortlinn, ega siin ei pea kirikus niimoodi käima, nagu mujal”. Tõetera on vist sees, sest mingid tsikid-pifid käisid ka oma lühikeste kleitide ja paljavstava dekolteega seal sees. Aga mis peale kirikut juhtus oli ime, sest me leidsime juhuslikult Ayia Napa sildi üles! Ja mul tekib küsimus et kes see pani Google Mapsis vale koha peale selle sildi pini!? Peale fotoshuuti läksime väiksest poest läbi ja jälle imede-ime - seal müüdi Eesti õlut! Tundub, et kuurortlinnas on ikka kõigi peale mõeldud.
Peale Ayia Napat läksime edasi väiksesse nunnusse kirikusse Agios Epiphanios. Ma isiklikult kutsun seda kirikut Rio de Janeiroks, sest kiriku kõrval mäekünka peal oli suur rist, mis millegi pärast meenutas Rio Jessukest. M kutsus seda ristimäge veel mingiks kolmandaks kohaks. Heal lapsel ikka mitu nime. Selle nimetatud risti all oli üks väike kabel, millel oli klaaspõrand. Kuna silte ju kuskil ei ole, siis ma pakun välja, et seal kabeli all on vana kabeli/kiriku varemed ja selle tõttu on klaasipõrand. Lisaks oli ristimäe küljes väike koobas kus oli pühaki pilt. Seega oli mida vaadata. Lisaks oli seal täiega ilus vaade merele/linnale ja tundub, et pulmad olid värskelt olnud, sest maas oli palju riisiterakesi. Tõepoolest väga romantiline koht, kus pulmi teha. Panen pildid, et saaksite oma silmaga veenduda, kui armas ja ilus see koht on.
Edasi viis meid tee skulptuuride ja kaktuste parki. Google Maps näitas, et kirikust peab minema mingi ringiga, et sinna jõuda, kuid T oli, et davai lähme siit otse. Ja saigi seal otse mäest alla õige tee peale. Google Maps on mingi imelik siin Küprosel, päriselt. Aga Sculpture Park oli mega äge. Nii palju erinevaid skulptuure, erinevatest maadest ja laheda koha peal. Skulpuuri pargist läks sild üle kaktuse parki, mis nii põnev enam ei olnud. Kuid pildid räägivad iseenda eest!
Peale päikse käes tammumist läksime vaatama Love Bridge’i. Mis oli kohe skulptuuride all. M ei viitsinud autost välja ronida, kuid peale selle silla nägemist kutsusime ka M. No tõepoolest ilus ja lahe! Neid looduslikult tekkinud sildasid on päris mitmeid siin, kuid see on vast kõige kuulsam ja lahedam.
Peale silla vaatamist sõitsime autoga merekoobaste juurde. Merekoobaste sisse me ei läinud - tõenäoliselt ei saagi sinna sisse minna, aga väljast jällegi oli väga omapärane. Vaated ka muidugi suurepärased.
Kuna me olime suht väsinud sellest kuumast päikesest ja näljased, siis mõtlesime teha peatuse 4,9 tärni söögikohas, milleks oli Louis’i võileiva baar. Lihaga ei koonerdatud ja värkselt pressitud apelsinimahl oli ka super - kui näljastena mingit head võikut süüa, siis annab vast igale söögikohale suht 5 tärni :D Amazing. Peale söömist mõtlesime, et käime ära kiriku juures, mis võileivabaari tagant paistis. Sinna me ei saanud minna, sest tegemist oli sõjaväe territooriumil asuva kirikuga. Aga kuna juba poolde mäkke olime sõitnud, siis otsustasime ka rahumonumendi juures ära käia (mis asus mäe otsas). Okei, olgem ausad - ikka vaate pärast läksime. Igal juhul see oli väga hea otsus, sest mega ilus oli.
Peale mäkke ronimist läksime Cape Grecosse, mis minu arvates oli suht mõttetu, sest esiteks me olime nii palju juba vaateid näinud, teiseks oli koobas nagu mega pisike urg ja kolmandaks ei tahtnud veel ujuma minna. Aga vaatsime ikka üle Cape Greco ja seal lähedal asuvad Blue Lagooni, Kamara tou Koraka loodusliku silla ja Ayioi Anargiroi kiriku. Viimane oli nii nunnu, aga no mulle meeldivadki kõik pisikesed asjad.
Peale pikka päeva mõtlesime käia värskendamas ennast Konnose rannas, kus rentisime endale kaks lamamistooli ja ühe päevavarju. Kokku läks 7,5 euri, mis antud hetkel oli kindlasti seda väärt. Vesi oli soe ja läks kiiresti sügavaks - pidin mainima, sest ikka harjunud, et peab pool kilomeetrit maha kõndima, et normaalselt ujuda saaks meres.
Täitsa viimase peatuskohana käisime Profitis Iliase kirikus. Alguses tundus see hea mõte, aga kui nägime, et see asub mäe otsas, siis korra käis küll mõte peast läbi, et cancel, cancel! Aga siiski ei! Me oleme sellised matkajad, et ei anna alla ja käisime seal üleval ära. Jällegi - väike nunnu kirik mega vaatega. Ma arvan, et see oli kindlasti üks parimaid kirikuid siiamaani (peale Agios Epiphaniose muidugi). Kõndides trepist alla leidsime väikse nunnu siili, kellel olid nii suured kõrvad. Küsimus laiemale ringile - kas neil ongi nii suured kõrvad beebidena või on see mingi eriline Küpruse siililiik? Igastahes oli aeg sõita lõpuks oma uude koju Küpruse teise otsa, Paphosesse.
Comments
Post a Comment