21 juuni - III päev

 Meil on hommikuti selline mõnus hommikusöögi söömine, et kõik tilguvad vaikselt juurde, siis kui üles ärkavad. Vahepeal otsustame poole perega ära, et mis ja kuidas me teeme ning kui viimane inimene (M) ärkab, siis saab juba jutustada kogu päevaplaani ladusalt ära. Täna oli plaanis olla aktiivsem kui eile ning kõndida rohkem ringi… õigemini kõndida mosheesse ja siis akvedukti juurde (ca 10km). Õnneks me seda ei teinud, sest juba mosheeni kõndimine oli piisavalt väsitav. Oleksime tahtnud tegelikult rattaid rentida, kuid me ei arvestanud sellega, et täna on riigipüha ja enamus kohad on kinni. Seega pidime ikka kõndima. Nagu ikka, läksime jälle välja kella 1 paiku, sest mõtlesime, et kauem ei viitsi oodata - kui päike paistab lagipähe, siis ta paistab. 

Hala Sultan Tekkesse ehk Umm Harami mosheesse (mis on ka meie tänava nimi, kus meil korter on) oli kõndida umbes 4,5km, mis tundub huvitaval kombel pikem maa, kui Eestis. Natukene kõndisime mööda merd ja siis keerasime ära kuhugile x-kohta. Läksime mööda laevade surnuaiast, tavalisest surnuaiast, jalgpalliväljakust kuni jõudsime Salt Lake’ini. Vot see on väärt koht, kuhu minna! Mega ilus! Loomulikult me ei näinud silti, et ei tohi järve peale minna… aga mis tehtud, see tehtud. Saime mega lahedad pildid ja tegime isegi M tantsuvideo. Kui fotoshuudid tehtud, kõndisime lennujaamast mööda. Kõik on tegelikult väga lähedal teineteisele, aga no 1km Küprosel ei ole see, mis 1km Eestis. Lõpuks keerasime ära Umm Harami poole, kus oli kitsas rada tehtud autotee kõrvale, mida mööda oli ka tegelikult väga armas kõndida. Kui mosheesse kohale jõudsime, siis oli vaja teha väike digimuutus ja rätid pähe panna. Kahjuks T ei lastud sisse, sest tal olid liiga lühikesed püksid. Isegi seelikuks tehtud sall ei aitanud, sest turvamees ikka ei tahtnud lubada teda sisse. Tundub nagu mingi isiklik vimm. Kuna see moshee ei olnud pooltki nii vinge kui Istanbulis, siis T ei jäänud tegelikult millestki ilma, kui aus olla. Kui ma õigesti sain aru, siis Umm Harami moshee on ehitatud 18 sajandil ja enne seda oli seal lihtsalt surnuaed. Aga kes oli see Umm Haram? Ta oli Muhammedi ema kasuõde ja Muhammedi kaaslase naine. Väidetavalt kukkus ta vanas eas eesli seljast maha ja suri. Seejärel maeti ta sinna, kus moshee hiljem ehitati.

Laevade surnuaed.

Tee peal lampi keset põldu mingid paadid.

Pühendusega Eerikale.

Mega!

Geoloogid uurivad soola. On see NaCl või KCl?

Soolasambad.

Väiksed puhkepausid.

Kitsas teerada mosheesse.

Umm Haram juba paistab!

Umm Haram Mosque.

Taavi üritamas sisse saada, kuid ei võta vedu.

No on ju ilus!

Teerada, mis väidetavalt oleks akveduktini viinud, aga kuhu me ikkagi jalutada ei viitsinud.

Korra mõtlesime minna jala Kamaresi akvedukti juurde, aga peale 200m kõndimist pöörasime otsa ümber ja läksime Umm Harami juurde tagasi. Ootasime 15 minutit bussi, aga saades aru, et võib-olla seda ei tulegi, siis tellisime takso. T vaatas veel telefonist, et järgmine buss pidi tulema 26 juuni… et siis jah :D taxi it is. Saime mõnusa ja uhke mersu peale mis, veidi vähem kui 20 euro eest, viis meid akvedukti juurde ning 16 euri eest tagasi koju. Ehk siis takso on siin veidi kallim, aga viie peale tuleb isegi enam-vähem hind. Akvedukti juures jooksime korra üles alla ja tegime paar pilti. See ütleb suht palju, et seda akvedukti oli põnevam vaadata, kui Larnaka kindlust… Aga muidugi midagi kuskil kirjas pole, seega kui vana see Kamaresi akvedukt on või kust-kuhu vett siis veeti, jääbki saladuseks. Õnneks on olemas google, mis täidab need tühjad kohad nii minu peas kui ka siin blogis. Seega Kamaresi akvedukt ehitati 1746 aastal Pasha Bekiri poolt, et tuua vett Larnakasse 10km kauguselt. Alates 1939 aastast pole akvedukti enam kasutatud.

No oleks vist ikka saanud jala ka… ainult 4km.

Kamaresi akvedukt.

Kodus veetsime rahuliku õhtupooliku. Me M-ga käisime korra väljas, et osta mingit snäkki, aga leidsime hoopis jäätisepoe, kust saime värskelt pressitud mahla. Ning pärast käisime õhtust söömas nurgapealses restos. Portsud on mega suured ja kuna me tellisime igasuguseid mereande (mida me tegelikult ei söö), siis meil jäi toitu suht palju üle ja ma panin seal ka peaaegu roopsu. Ärge küsige miks, sest ma ei tea mille peale mul paha hakkas - kas kaheksajala iminappade või krevettide silmade peale, who knows :D Aga tavaline kala ja magustoit (kaamliila) oli hea. 

Esimest korda sõime krabi.

Tundub täiega hea, aga no ma ei suutnud…

T, M ja emps läksid täna ka traditsioonilist mussi kuulama kindlusesse, aga ma jäin papsiga koju sest mul 1) on vaja blogi kirjutada ja homseks plaan valmis teha 2) on väikse varba peal ja päka all villid, mis ei ole normaalne. Pealegi gümnaasiumi ajal käisime rahvatantsugrupiga Küprosel (Türgi poolel) esinemas mingil rahvusvahelisel festivalil, seega ma olen neid tantse näinud ja tean, mis nad endas kujutavad :)